Viimaste kuude jooksul on mõttetööks, analüüsimisteks ja arutlemisteks ohtralt aega jagunud. Nii leidsin end ka uuesti avastamast üht ammuloetud raamatut ja süvenesin sellesse sedapuhku märksa hoolikamalt kui 13 aastat tagasi. Annan lühidalt edasi kokkuvõtte peatükkidest, mis on terve mõistuse seisukohast lähtudes olulise tähtsusega.
Pisut autorist endast.Inglise filosoof Stephen Law on kirjutanud paljusid filosoofiateoseid ning ta on ka populaarteadusliku
ajakirja Think toimetaja. Oma teoses „Filosoofia", mis on ühtlasi heaks abimeheks nii algajale
asjahuvilisele kui ka filosoofiakursust alustavale üliõpilasele, tutvustab Law lugejale filosoofia ajalugu,
selle harusid, filosoofia tööriistu ning pakub ka lühiülevaate maailma suurimatest mõtlejatest läbi
aegade.
Mis motiveeris mind seda kirjutama? On saanud kurvaks tõeks, et tänapäeval võib leida kõikjalt palju infot, aga
vähe teadmisi. Igaüks võib olla arvamusliider ja esitada valesid tõe pähe. Kuidas aga seda kõike ära tunda
või vähemalt arendada pisutki oma kriitilist mõtlemist?
Internetiajastul arvavad inimesed end kõike teadvat; jaga valimatult ja mõtlematult kõikvõimalikke linke, vaata mõnd videot ja igaühest meist võib saada üleöö
teadlane või mõne "absoluutse tõe" kuulutaja ja sotsiaalmeediaprohvet. Aga mis siis ikkagi tegelikult see „teadmine“ kui
selline on?
Law kirjutab sellest, kuidas teadmist on mitut sorti. Nende seas on tuttav olemise teadmine (näiteks: ma
tunnen oma kodukohta hästi), suutmise teadmine (ma tean, kuidas jalgrattaga sõita) ja tõdev teadmine
(ma tean, et kotkad on linnud). Filosoofia tegeleb peamiselt selle kolmandaga – sellega, mida tuntakse
väitmisena.
Tõdemus on üldsõnaline väide, mis midagi kinnitab, näiteks: „elevandid on hallid.“ Igapäevaelus peame
iseenesestmõistetavaks seda, mida me „teame“ selliste väidete põhjal, näiteks toetudes vahetutele
meelte andmetele või meenutades, mida oleme kunagi õppinud. Aga kas me ikka teame nii palju kui
arvame? Platon väitis, et teadmine on õigustatud tõene uskumus: teisisõnu, uskumused peavad olema
tõesed ja toetuma kindlatele tõenditele, mida võib pidada teadmiseks.
Näiteks skeptitsism on vaade, mille kohaselt meil võib olla küll arvukalt uskumusi, kuid tegelikult teame
väga vähe – ja kindlasti vähem, kui tavaliselt arvame teadvat.
Usk ja teadmine
Teeme intuitiivselt vahet usul ja teadmisel. Inimestel võib olla ekslikke uskumusi. Aga kui teame väidet p,
siis peab p olema tõene. Näiteks kui väidate, et elevandid on roosad, ja arvate, et teate seda, siis te
eksite. Aga kui elevandid pole mitte roosad, vaid hallid, siis ei saa te teada, et nad on roosad. Parimal
juhul saate seda lihtsalt uskuda. Isegi tõene uskumus pole teadmiseks piisav. Inimestel võivad olla tõesed
uskumused ilma mis tahes tõendite või põhjendusteta. Näiteks võib mõni kohtu liige oletada, et
kohtualune on süüdi, selle järgi, mis tal seljas on. Uskumus selle isiku süüst võib olla tõene. Aga see, mis
kellelgi seljas on, pole veenev tõend selle kohta, kas ta on kurjategija. Seega, kui see on põhjus, miks
kohus peab kohtualust süüdi olevaks, siis pole see uskumus teadmine, isegi kui see on tõene.
Law toob teise näitegi. Ma tean, et on piisavalt tõendeid selle kohta, et astroloogia ei ennusta õigesti. Oletame, et loen oma horoskoopi ja usun ennustust hoolimata sellest, mida ma tean astroloogiast. Ennustus osutub paikapidavaks. Kas ma teadsin, et see on tõene? Ei, sest mul polnud mingit põhjust arvata, et ennustus oleks tõene. Teadmine vajab seega mõningat tuge, mõnd põhjust arvata, et väide, mida me usume, on tõene – lühidalt, see vajab põhjendust. Aga mis on põhjendus? Tavaline vastus hõlmab „tõendeid“. Selleks, et uskumuse kohta oleks tõendeid, on vaja mingit uskumusest eraldi seisvat
alust, mis kinnitaks, et see, mida usute, on tõsi. Näiteks usute, et roos on punane, sest näete roosi ja see
näib punane. Või mäletate, kuhu jätsite võtmed: panite need tualettlauale. Sel põhjusel usute, et need on ka praegu seal.
Loogika kasutamine
Vahel on tõendi ja selle vahel, mida see tõestab, loogiline side. Näiteks kui näete koera kassist tagapool,
siis kinnitab see loogiliselt uskumust, et kass on tõesti koera ees. Aga tõendid ei kinnita tavaliselt seda,
mida need tõestavad. Tavaliselt annab tõend vaid põhjuse – võib-olla väga hea põhjuse – oletada, et usk
selle küsimuse osas on tõene. Tasub märkida, et teil võivad olla suurepärased tõendid millegi
uskumiseks, kuid eksite sellegipoolest. Tõend ei anna tavaliselt loogilist tagatist, et meie uskumus on
tõene.
Niipalju siis põgusalt skeptitsismist. Nüüd liigume selle juurde, mis on teadmine.
Teadmine pole sama mis mitte millelegi tuginev uskumus, isegi kui see, mida usutakse, osutub tõeseks.
Aga kas teadmine on sama kui tõene uskumus, mida toetab usaldusväärne põhjendus? Ja kui
„põhjendatud“ peab uskumus olema, et kvalifitseeruda teadmiseks?
Kas teadmine nõuab kindlust?
Kui teadmine koosneb tõestest uskumustest, mida kinnitavad tõendid, siis kui tugevad peavad need
tõestused olema? Tavaliselt eeldame ainult, et meil oleks üsna hea põhjus arvata, et uskumus on tõene.
Ja see, et on üsna hea põhjus arvata, et uskumus on tõene, ei välista eksimise võimalust. Teil võib olla
põhjust midagi arvata, kuid eksite sellegipoolest. Kui ma kuulen, kuidas veepiisad aknale trummeldavad,
näen neid tumeda taeva taustal mööda klaasi alla voolamas ning uksest astub sisse minu sõber
vihmavarju raputades ja põrandale märgi jälgi jättes, ise seejuures vihma kirudes, siis on mul igati
põhjust arvata, et sajab. Aga on ikkagi võimalik, et ma eksin – võib-olla on minu sõber seadnud vastu
akent muruvihmuti, jätmaks mulle mulje, et sajab.
Need olid siis mõned fragmendid ja näited uskumusest ja teadmisest. Kel huvi, võtab raamatu kätte ja
loeb ise kõigest täpsemalt.
Räägiks lühidalt ka poliitilisest filosoofiast ja ühiskonnast. On selge, et kõik me peame pöörama poliitikale
tähelepanu. See puudutab meid kõiki ning me ei pea tundma mitte ainult oma õigusi, vaid ka kohustusi,
mis meil üksteise suhtes on. Räägime vabadusest, kas sellel on piirid? Suurem osa inimestest nõustub kindlasti, et vabadusi tuleb piirata siis, kui neid kasutatakse kaasinimeste kahjustamiseks. Vabadus autot juhtida võib olla hea, aga mitte rahvast täis kõnniteel sõitmiseks. Ehk siis - inimene peab
olema vaba tegema, mida soovib, kuni see ei kahjusta teisi. Kõik, mida riik sinult nõuab, on see, et kodanik teostaks oma vabadusi ilma teisi selle käigus kahjustamata.
Deduktiivne arutlemine
Vahest kõige iseenesestmõistetavam viis näitamaks, et väide on mõistlik, on
esitada selle toetuseks argument. Selline argument on järeldus, mis koosneb ühest või mitmest eeldusest
ja lõppjäreldusest, mille puhul eeldused peaksid ratsionaalselt järeldust toetama.
Näide lihtsast deduktiivsest argumendist:
1. eeldus: Tom on inimene.
2. eeldus: Kõigil inimestel on ajud.
Järeldus: Tomil on ajud.
Iga loogilist argumenti, mille puhul eeldused viivad loogiliselt järelduseni, nimetatakse kehtivaks. Näiteks
ülaltoodud argument on kehtiv. Kui argumendi eeldused on tõesed, siis peab ka järeldus olema tõene.
On võimalik koostada ka igati kehtiv deduktiivne argument – seega loogiliselt korrektne – kuid see viib
väärale järeldusele, sest üks või mitu kasutatavat eeldust pole tõesed. Näiteks:
1. eeldus: Elvis Presley on elus.
2. eeldus: Kõik elusolendid asuvad Brasiilias.
Järeldus: Elvis Presley asub Brasiilias.
Nagu esimese näite puhul, on ka see argument kehtiv. Kahele eeldusele peab järgnema järeldus. Aga see
järeldus on väär, sest eeldused on väärad. Tagamaks tõest järeldust, peame veenduma kahes asjas:
argument peab olema kehtiv ja kõik eeldused tõesed.
Induktiivne arutlemine
Deduktiivne argument pole ainus pädev järeldamise viis. Induktiivses argumendis tehakse samuti
järeldusi teatavate eelduste põhjal. Kuid keegi ei eeldagi, et eeldused viiksid loogiliste järeldusteni, need
peavad vaid pakkuma järeldusele loogilist tuge.
Üldistuste tegemine
Oletame, et tahtsin kindlaks teha, kas kõigil virsikutel on kivid. Kuidas ma saaksin seda teha, arvestades,
et ma ei saa kontrollida kõiki võimalikke virsikuid? Ma võiksin proovida lõigata pooleks tuhat virsikut ja
esitada oma arutluse umbes nii:
Esimeses virsikus on kivi. Teises virsikus on kivi. Kolmandas virsikus on kivi... ja nii edasi... Tuhandendas
virsikus on kivi. Järeldus: Kõikides virsikutes on kivi.
See argument sisaldab ei rohkem ega vähem kui tuhat eeldust ja järelduse, kuid eeldused ei kinnita
loogiliselt järeldust – säilib võimalus, et tuhande esimeses virsikus pole kivi.
Võtame läbi ka eksijäreldused
Eksijäreldused on arutlemise vead. Sageli pole viga hõlpsalt märgatav ja nii võivad inimesed kergesti
argumentidega liimile minna.
Relativistlik eksijäreldus
„Minu jaoks on see tõde,“ ütlevad sageli need, kes vaidluses alla jäävad. See on nende viimane trump.
Inimesed usuvad muidugi erinevaid asju, see on paratamatus, aga kas tõde võib samamoodi varieeruda?
Mida ikkagi tähendab „Minu jaoks on see tõde“?
Oletame, et püüate veenda oma päkapikkudesse uskuvat sõpra, et tõenäoliselt ei ela küpsisekarbis
päkapikke. Aga tema vastab: „Nojah, aga mina usun, et seal elavad päkapikud.“ Tõenäoliselt peab teie
sõber silmas, et tõde päkapikkude olemasolust on suhteline. Nende kohta pole sõltumatut objektiivset
tõde – asi on lihtsalt nii, nagu keegi tahab uskuda. Miks ta nii arvab? Tihtipeale aetakse segi see, mida
keegi usub, ja selle tõepärasus. Võib olla tõsi, et ma usun, et Pariis on Saksamaa pealinn. See ei tähenda,
et “Pariis on Saksamaa pealinn“ oleks tõene. Kui see nii oleks, võiksin teha tõeks kõik, mida usun, näiteks
selle, et oskan lennata.
Räägime ka toetumisest autoriteetidele
Meie uskumused on sageli põhjendatud sellega, et selles valdkonnas autoriteetne isik ütleb, et see on
tõsi. Kui automehaanik soovitab mul panna auto radiaatorisse vett, aga mitte õli, siis teen ma tema
soovituse kohaselt. Ent vahel on „autoriteedile toetumine“ kahtlane.
Kas „autoriteedi“ usaldamine on põhjendatud?
Kui keegi usub, et leiab täiusliku partneri, kuna ennustusküpsis seda ütles, siis peab ta küpsist
usaldusväärseks infoallikaks. Näidet võib pidada tobedaks, aga mõelge, kui sageli reklaamitegijad
eeldavad, et me usume „kuulsuse“ heakskiitu. Miks peaks mõni teletöötaja olema paremini
informeeritud autokindlustuse või kosmeetiliste maskide osas kui teie või mina? Isegi kui kellelgi on
vastav eriharidus, ei pruugi ka tema pädev olla – kui ta on mingil alal asjatundja, siis peetakse teda
asjatundjaks ka valdkondades, milles ta seda pole.
Infoajastul on kahjuks paljude inimeste autoriteetideks saanud sotsiaalmeedias „tõde“
kuulutavad väärteave levitajad ja mistahes fanaatikutest koosnevad kommuunid, kes on üliharuldaste ja spetsiaalsete "väljavalitutena" kõikvõimalikele saladustele ja teadmistele jälile saanud ning soovivad top secret - laadi salastatud materjale ka lahkelt oma järgijatega jagada.
Lugejatel tuleb aga enestelt esmalt küsida, kriitiliselt mõtelda ja teavet hoolikalt analüüsida ning seejärel selgitada välja, kes on kõige selle taga. Lühidalt öeldes: teabeallikas tuleb kindlaks teha. Halvimaks tegutsemisvariandiks on loomulikult tormata esimesel võimalusel kogu kättesaadud infosaasta teistega jagama. Nii mõnegi inimese lemmiklauseks saanud üleskutse ja loosung "Mõtle oma peaga!" omandab nüüd märksa teistsuguse tähenduse ja mõtte.
Tuleme tagasi autoriteetide juurde. Näiteks kas tasub uskuda, et mingi firma juures töötavad teadlased
annavad meile selle firma toodete kohta erapooletut nõu? Või kas tasub usaldada „valitsuseksperte,“ kes
väidavad, et see valitsus saab hakkama paremini kui ükski teine?
Näiteks pani Orson Wellesi kuulus Maailmade sõja raadioettekanne 1938. aastal paljud kuulajad uskuma,
nagu ründaksid neid tulnukad. Üks naine üritas seepeale end isegi mürgitada, kuid tema elu suudeti siiski
päästa. Seega on paljudele meist meedia suureks autoriteediks.
Tutvume pseudopõhjalikkusega
Üle maailma istuvad kuulajad turundusekspertide, elustiilikonsultantide, müstikute, usujuhtide ja teiste
isehakanud gurude jalge ees ning ootavad uut sügavat ja põhjalikku kuulutust. Kuidas need valgustatud
indiviidid on oma tarkuse saanud? Kahjuks lollitatakse kuulajaid tihtipeale pseudopõhjalikkusega.
Mulje avaldamise kunst on üpris kergesti õpitav. Ka teie võite esitada sügavalt ja tähendusrikkalt kõlavaid
seisukohavõtte, kui võtate vaevaks silmas pidada lihtsaid reegleid. Esmalt püüdke väita midagi täiesti
iseenesestmõistetavat. Aga tehke seda v-ä-g-a a-e-g-l-a-s-e-l-t ja arusaadava noogutusega. See töötab
eriti hästi, kui on mingit pidi seotud mõnega elu suurtest teemadest, nagu armastus, surm ja raha.
Proovige seda omaette. Kui väidate kaheldamatut piisava veenvusega ja teete seejärel sügavmõttelise
pausi, võite peagi märgata, kuidas kuulajad nõusolevalt noogutavad ja usuvad.
See oli alles soojendus, kuid detailsemalt võib lugeda juba ise raamatust edasi. Igatahes piisas sellestki, et saada teada, kui lihtne on igaühel
endal võimalik luua taolist pseudopõhjalikkust ja kuidas mitte sattuda taoliste tegelaste küünte vahele.
Mõistlikkuse määrast
Vahel eeldatakse, et kui uskumus ja selle vastand pole veenvalt „tõestatud,“ on mõlemad uskumused
enam-vähem võrdselt mõistlikud või ebamõistlikud. Ent see on väär. Uskumused võivad mõistlikkuse
osas märkimisväärselt erineda. Nüüd aga mõistlikkuse skaala juurde, alustame ülalt ja liigume allapoole.
Äärmiselt mõistlik. Apelsin minu ees on reaalne.
Väga mõistlik. Elektronid on olemas, kuigi me ei näe neid.
Üsna mõistlik. Arvestades universumi mõõtmeid, on tulnukad olemas.
Üsna ebamõistlik. Elvis on elus: tema „surm“ oli vandenõu.
Äärmiselt ebamõistlik. Päkapikud ja haldjad on olemas.
Skaala alumise osa hõivas uskumus, et muinasjututegelased on olemas. See on äärmiselt ebamõttekas
uskumus: pole ühtki veenvat tõendit nende olemasolu kohta, küll aga selle kohta, et need on välja
mõeldud. Mõistlikkuse skaala keskel asuvad uskumused, mis pole ei eriti mõistlikud ega ka mitte eriti
mõttetud. Võtame näiteks uskumuse, et kusagil universumis eksisteerib mõistuslik elu. Tõesti, meil pole
otseseid tõendeid selliste maaväliste olendite olemasolu kohta. Teisalt me teame, et sel planeedil on
tekkinud mõistlik elu, ja samasuguseid planeete peab olema universumis arvukalt. Seega pole sugugi võimatu, et kusagil eksisteerib mõistuslik elu.
Aja jooksul võivad uskumused muuta oma kohta mõistlikkuse skaalal. Aastakümnete vältel ei peetud
elektronide olemasolu eriti mõistlikuks. Arvestades vahepeal lisandunud teaduslikke tõendeid, on see
nüüd väga mõistlik. Uskumus, et maakera on lapik, mis kunagi tundus päris mõistlik, on nüüd täiesti totter.
See skaala võib olla inimeste lõikes erinev, sõltuvalt nende informeeritusest. Mõned arvavad, et usk
Jumalasse on mõistlikum kui usk haldjatesse. Teised peavad seda üpris vähemõistlikuks või umbes sama
mõistlikuks kui tulnukatesse uskumist. Need, kes väidavad end olevat vahetult Jumalat kogenud või
arvavad, et imed ja muu selline on üsna veenev tõend Jumala olemasolu kohta, võivad selle paigutada
päris skaala ülemisse otsa, isegi kui tunnistavad, et nende uskumust pole võimalik „tõestada“.
Kokkuvõte on sellega esitatud, tänan lugemast ja kaasa mõtlemast!
Tuleme tagasi autoriteetide juurde. Näiteks kas tasub uskuda, et mingi firma juures töötavad teadlased
annavad meile selle firma toodete kohta erapooletut nõu? Või kas tasub usaldada „valitsuseksperte,“ kes
väidavad, et see valitsus saab hakkama paremini kui ükski teine?
Näiteks pani Orson Wellesi kuulus Maailmade sõja raadioettekanne 1938. aastal paljud kuulajad uskuma,
nagu ründaksid neid tulnukad. Üks naine üritas seepeale end isegi mürgitada, kuid tema elu suudeti siiski
päästa. Seega on paljudele meist meedia suureks autoriteediks.
Tutvume pseudopõhjalikkusega
Üle maailma istuvad kuulajad turundusekspertide, elustiilikonsultantide, müstikute, usujuhtide ja teiste
isehakanud gurude jalge ees ning ootavad uut sügavat ja põhjalikku kuulutust. Kuidas need valgustatud
indiviidid on oma tarkuse saanud? Kahjuks lollitatakse kuulajaid tihtipeale pseudopõhjalikkusega.
Mulje avaldamise kunst on üpris kergesti õpitav. Ka teie võite esitada sügavalt ja tähendusrikkalt kõlavaid
seisukohavõtte, kui võtate vaevaks silmas pidada lihtsaid reegleid. Esmalt püüdke väita midagi täiesti
iseenesestmõistetavat. Aga tehke seda v-ä-g-a a-e-g-l-a-s-e-l-t ja arusaadava noogutusega. See töötab
eriti hästi, kui on mingit pidi seotud mõnega elu suurtest teemadest, nagu armastus, surm ja raha.
Proovige seda omaette. Kui väidate kaheldamatut piisava veenvusega ja teete seejärel sügavmõttelise
pausi, võite peagi märgata, kuidas kuulajad nõusolevalt noogutavad ja usuvad.
See oli alles soojendus, kuid detailsemalt võib lugeda juba ise raamatust edasi. Igatahes piisas sellestki, et saada teada, kui lihtne on igaühel
endal võimalik luua taolist pseudopõhjalikkust ja kuidas mitte sattuda taoliste tegelaste küünte vahele.
Mõistlikkuse määrast
Vahel eeldatakse, et kui uskumus ja selle vastand pole veenvalt „tõestatud,“ on mõlemad uskumused
enam-vähem võrdselt mõistlikud või ebamõistlikud. Ent see on väär. Uskumused võivad mõistlikkuse
osas märkimisväärselt erineda. Nüüd aga mõistlikkuse skaala juurde, alustame ülalt ja liigume allapoole.
Äärmiselt mõistlik. Apelsin minu ees on reaalne.
Väga mõistlik. Elektronid on olemas, kuigi me ei näe neid.
Üsna mõistlik. Arvestades universumi mõõtmeid, on tulnukad olemas.
Üsna ebamõistlik. Elvis on elus: tema „surm“ oli vandenõu.
Äärmiselt ebamõistlik. Päkapikud ja haldjad on olemas.
Skaala alumise osa hõivas uskumus, et muinasjututegelased on olemas. See on äärmiselt ebamõttekas
uskumus: pole ühtki veenvat tõendit nende olemasolu kohta, küll aga selle kohta, et need on välja
mõeldud. Mõistlikkuse skaala keskel asuvad uskumused, mis pole ei eriti mõistlikud ega ka mitte eriti
mõttetud. Võtame näiteks uskumuse, et kusagil universumis eksisteerib mõistuslik elu. Tõesti, meil pole
otseseid tõendeid selliste maaväliste olendite olemasolu kohta. Teisalt me teame, et sel planeedil on
tekkinud mõistlik elu, ja samasuguseid planeete peab olema universumis arvukalt. Seega pole sugugi võimatu, et kusagil eksisteerib mõistuslik elu.
Aja jooksul võivad uskumused muuta oma kohta mõistlikkuse skaalal. Aastakümnete vältel ei peetud
elektronide olemasolu eriti mõistlikuks. Arvestades vahepeal lisandunud teaduslikke tõendeid, on see
nüüd väga mõistlik. Uskumus, et maakera on lapik, mis kunagi tundus päris mõistlik, on nüüd täiesti totter.
See skaala võib olla inimeste lõikes erinev, sõltuvalt nende informeeritusest. Mõned arvavad, et usk
Jumalasse on mõistlikum kui usk haldjatesse. Teised peavad seda üpris vähemõistlikuks või umbes sama
mõistlikuks kui tulnukatesse uskumist. Need, kes väidavad end olevat vahetult Jumalat kogenud või
arvavad, et imed ja muu selline on üsna veenev tõend Jumala olemasolu kohta, võivad selle paigutada
päris skaala ülemisse otsa, isegi kui tunnistavad, et nende uskumust pole võimalik „tõestada“.
Kokkuvõte on sellega esitatud, tänan lugemast ja kaasa mõtlemast!
